Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) kuulub neuropsühholoogiliste arenguhäirete hulka, mis algab tavaliselt enne 12. eluaastat, koolieelses või algkoolieas ja väljendub püsiva, vähemalt kuus kuud kestnud tähelepanuhäirena (keskendumisraskused ja/või hüperaktiivsus ja halvasti kontrollitud impulsiivsus). Tuleb märkida, et vastavalt praegugi veel paljudes riikides kasutusel olevale rahvusvahelisele haiguste ja terviseprobleemide klassifikatsioonile RHK-10 (https://www.who.int) on  aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosi eelduseks tähelepanuhäirete kui ka hüperaktiivsus-impulsiivsusnähtude esimeste ilmingute tekkimne enne kuuendat eluaastat. Äsja kinnitatud uue RHK-11 klassifikatsiooni kohaselt on ATH diagnoosimiseks ülalnimetud ATH kliiniliste nähtude ilmnemise vanupiiri nihutatud 12. eluaastani avaldumi. ATH  jaguneb kliinilise pildi põhjal kolme tüüpi:

ATH puhul peaks tähelepanupuudulikkus ja/või hüperaktiivsus-impulsiivsus ühe või teise variatsiooniga avalduma erinevates, vähemalt kahes või kolmes olukorras või tingimustes, näiteks koolis, kodus, tööl, sõprade ja sugulastega suheldes. . Kogu arenguperioodi vältel, aga ka täiskasvanueas võivad eri tüüpi ATH ilmingud ja olemus oluliselt erineda ja muutuda, eelkõige häirega kohanemise ja käitumist kompenseerivate oskuste omandamise tõttu. Siiski geneetiliste, bioloogiliste ja psühhosotsiaalsete tegurite ühendmõjul enamusel (kuni 90%) ATH-ga lastest ka täiskasvanueas probleeme tähelepanu ja/või hüperaktiivsuse-impulsiivsusega. ATH on seotud oluliste õppimis- ja puudega seotud raskustega ning kõrgenenud riskiga kaasuvatele vaimsetele ja füüsilistele haigustele ning ka ettearvamatust käitmisest tingitud  suremusele (õnnetusjuhtumid). Seetõttu on oluline ATH tunnuste varajane märkamine, adekvaatne põhjalik kliiniline hindamine ja ravi.

ATH diagnoosimiseks hindab psühhiaater esinevate käitumishärierete vastavust rahvusvahelisele haiguste klassifikatsioonis toodud kriteeriumidele saades selleks sisendit erineatest allikatest s.h. pereliikmed, lähedased inimesed, koolitöötajad, psühholoogid. Objektiivsema hinnangu saamiseks on soovitatav läbida QB-test ja/või DIVA test.

ATH diagnoosimine täiskasvanueas on sageli keeruline, sest tähelepanu ja hüperaktiivsuse-impulsiivsuse probleemide tõendid lapseeas esinemise kohta on ununenud või ei registreeritud nende olemasolu lapsepõlves korralikult. Lisaks on vähenenud keskendumisvõime ja hüperaktiivsus ka paljude teiste vaimse tervise probleemide, sealhulgas bipolaarse häire, depressiooni, ärevushäirete ja sõltuvus ja mõnuainete kuritarvitamise või sõltuvuse puhul esinevad sümptomid. Seetõttu on psühhiaater kohustatud täiskasvanueas ATH tuvastamisel välistama muud võimalikud tähelepanu ja hüperaktiivsus-impulsiivsuse probleemide põhjused. Vale diagnoosi korral võib ATH raviks määratud psühhostimulantide väljakirjutamine haigusseisundit oluliselt halvendada.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire teraapia on suunatud eelkõige enesekontrolli ja sotsiaalse suhtlemise oskuste omandamisele ning kohanemismehhanismide täiustamisele, et vähendada tähelepanupuududse, hüperaktiivsuse ja impulsiivsuse ilminguid. Selleks kasutatakse erinevaid ja eelistatult multimodaalseid lähenemisi (lapsevanemate koolitus, käitumise muutmine, kognitiiv-käitumisteraapia ja psühhosotsiaalne sekkumine), kaasates vastavaid spetsialiste. ATH medikamentoosset ravi psühhostimulantidega (näiteks metüülfenidaat, deksamfetamiin) määravad psühhiaatrid rangelt vastavalt individuaalsetele näidustustele.

Psühhiaatri vastuvõtt: kui teil on vaja psühhiaatriga konsulteerida või saada psühhiaatrilist abi aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) korral, siis valige soovitud spetsialist ja broneerige aeg. Konsultatsiooni käigus aitab meie psühhiaater vaimse tervise probleemist aru saada ja leida võimalusi sobivaks lahenduseks. Broneeri aeg siin

Vaata ka: Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH)