Hüljatud psühhiaatriakliinik Ameerika Ühendriikides. Uued lahendused nii psühhiaatrias kui ka psühhoteraapias viivad paratamatult olukorrani, kus rööbiti arstidega töötavad tehisintellektsed robotid vähendavad vajadust statsionaarse psühhiaatrilise ravi järele. Foto: Piqsels
- Psühhiaatrid vaatavad tõtt uue reaalsuse, kiire tehnoloogilise revolutsiooniga
- Tehisintellekt on juba leidnud koha ravilahenduste loomisel ja rakendamisel
- Suhtlusrobotite abil tuldi paremini toime nii depressiooni kui ärevushäiretega
- Kõik vaimse tervisega tegelevad meditsiinivaldkonnad jäävad inimese ohjata
Tehisintellekt, masinaõpe, digitaalne fenotüpiseerimine ehk tunnuste järgi klassidesse jagamine, chatbot-tehnikad (juturobotid), virtuaalne terapeut – kõik need on osad nüüdisaegsete psühhiaatrite ehk kohutavaimast õudusunenäost. Need on osad «robotitest», mis ühel päeval võivadki asendada psühhiaatreid.
Psühhiaatriat peetakse tänini pigem «kunstiks» ja seda suurel määral just seetõttu, et selles vallas on diagnoosimisel üsna vähe kasutusel diagnostilisi biomarkereid ning paraku napib ka teaduslikku asjatundlikkust. Psühhiaatrid seisavad silmitsi uue reaalsusega: võimsa ja kiire tehnoloogilise revolutsiooniga.
Tehisintellekt, masinaõpe, digitaalne fenotüpiseerimine ehk tunnuste järgi klassidesse jagamine, chatbot-tehnikad (juturobotid), virtuaalne terapeut – kõik need on osad nüüdisaegsete psühhiaatrite ehk kohutavaimast õudusunenäost. Need on osad «robotitest», mis ühel päeval võivadki asendada psühhiaatreid.
Psühhiaatriat peetakse tänini pigem «kunstiks» ja seda suurel määral just seetõttu, et selles vallas on diagnoosimisel üsna vähe kasutusel diagnostilisi biomarkereid ning paraku napib ka teaduslikku asjatundlikkust. Psühhiaatrid seisavad silmitsi uue reaalsusega: võimsa ja kiire tehnoloogilise revolutsiooniga.
Praegu on nii Eestis kui ka mujal maailmas vaimse tervise teenuste kriis: ei jagu arste ja õdesid, ooteajad on pikad ning ebatäpne diagnostika viib paratamatult ka ebatäpse ravini. Vajadus uue lähenemise järele on vajalik nii arstidele kui ka patsientidele. Covid-19 pandeemia on piiranud kontakte, seda ka psühhiaatrite ja nende patsientide vahel, mistõttu on telemeditsiin selles vallas enam kui oodatud.
Mida aga tähendab digitaalseks muutuv psühhiaatria ja millest see koosneb?
Tehisintellekt tuleb psühhiaatritele appi
Kuna intelligentsuse all mõeldakse üldjuhul inimlikku omadust, siis täiend «tehis(lik)» pärineb arusaadavalt arvuteist. Tehisintellekti (AI) eelis ja tugevus on suurte andmekogumite kiire mustrianalüüs. AI-toega masinad suudavad kiiresti sünteesida meditsiinilistest infoallikatest piiramatul hulgal informatsiooni. Selle poolest täiendab ja vahel edestab see lähenemine inimese õppimist ja kogemustki.
Ameeriklastest patsiendid ei pelga digilahendusi
Pandeemiaolude tõttu tekkinud loomulik eksperiment kinnitas, et paljud inimesed on valmis kasutama psühhiaatriakliiniku digivastuvõttu.
2019. aastal oli telefoni- ja videonõustamisi alla 1 protsendi koguarvust.
Ameerika Ühendriikides Bostonis asuva McLeani psühhiaatriakliiniku osutatud käitumishäiretealane abi.
AI on praegu meditsiinis kasutusel ennekõike haiguste varajase avastamise hõlbustamiseks, haiguse progresseerumise paremaks mõistmiseks, ravimite/ravi annuste optimeerimiseks ja tegelikult ka uudsete ravimeetodite avastamiseks. Kuigi AI-tehnoloogia muutub meditsiinis üha valdavamaks, on AI kasutussevõtt vaimse tervise otstarbeks olnud pigem loid.
Vaimsete hädade ravijad on enamjaolt asjas käsipidi sees ja tuginevad nn pehmematele oskustele. Sealhulgas suheldakse patsientidega vahetult ning jälgitakse otseselt patsiendi käitumist ja emotsioone. Neil võiks aga väga palju kasu olla just AI-tehnikate rakendamisest: tehisintellektil on suur potentsiaal pakkuda uut määratlust vaimuhaiguste diagnoosimiseks ja nende sügavamaks mõistmiseks.
Esialgsed uuringud näitavad, et AI-põhised algoritmid on suitsiidikäitumise või depressiooni ennustamisel täpsemad kui inimeste pandud diagnoosid.
Inimese unikaalne bioloogiline, füsioloogiline ja psühhosotsiaalne profiil sobib kõige paremini tema vaimse tervise terviklikumaks määratlemiseks. Seni on arstidel ja teadlastel aga suhteliselt kitsas arusaam nende bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete süsteemide vastastikmõjudest. Võimendav AI-tehnika pakub võimalust töötada välja paremad diagnoosimiseelsed sõelumisvahendid ja formuleerida riskimudelid, et määrata kindlaks inimese eelsoodumus vaimuhaiguse tekkeks või hinnata selle riski tasetki. Muu hulgas näitavad esialgsed uuringud, et AI-põhised algoritmid on suitsiidikäitumise või depressiooni ennustamisel täpsemad kui inimeste pandud diagnoosid.
Digitaalne fenotüüp – isemoodustuvad mustrid
Digitaalset fenotüpiseerimist määratletakse kui tervisega seotud andmeid, mida saab koguda digitaalsete rakenduste kaudu, sealhulgas sotsiaalmeedia, n-ö kantavate tehnoloogiate (pulsikellade, spetsiifiliste tervisemonitoride jms) ning mobiilseadmete abil, et määratleda ja paremini mõista haigusi ning arusaadavalt ka täpsustada tervise mõistet. Üks suurimaid eeliseid nutitelefonide kasutamisel digitaalse fenotüpiseerimise uuringutes on nende võime koguda korraga väga palju erinevaid andmeid. Kasutada saab mitmesuguseid telefonis olevaid andureid (nt GPS, kiirendusandurid) kasutaja füüsilise aktiivsuse hindamiseks, kõnesalvestisi kõne- ja vokaalmarkerite tuvastamiseks ning kõne- ja tekstilogisid sotsiaalse suhtluse iseloomu hindamiseks. Telefonid on nüüd võimelised pakkuma objektiivseid käitumiskirjeldusi ja analüüse kasutajat vähem koormaval viisil kui n-ö traditsioonilised hindamisviisid, millele seni on toetutud. Nutitelefonide kasutamine on olnud pidevas kasvutrendis. Ameerika Ühendriikides oli täiskasvanuist 2011. aastal nutitelefon 35 protsendil ja 2017. aastal 77 protsendil.
Praegu on nutitelefonide jaoks saadaval digitaalse fenotüpiseerimise rakendused, millega saab hinnata ka vaimset tervist. Neid leidub nii avatud lähtekoodiga, nagu SOLVD, kui ka kommertsrakendusi, nagu näiteks Ginger.io või Fitbit. Digitaalse fenotüpiseerimise lisaväärtus patsiendiga seotud rakendustes on haiguse variatsiooni jäädvustamine, mis tavaliselt jääb radariga avastamata, sest tavapäraselt nähakse ju hetke, mitte ei üldistata inimese tegevusajalugu. Digitaalne fenotüpiseerimine näitab, mis juhtub inimese igapäevaelus väljaspool psühhiaatri vaatlushetke. See mitte ainult ei või viia, vaid arusaadavalt ka viib inimese haiguse või kõrvalekalde parema mõistmiseni.
Digitaalne fenotüpiseerimine näitab, mis juhtub inimese igapäevaelus väljaspool psühhiaatri vaatlushetke.
Tänapäeva digitaalse fenotüpiseerimise rakendused vaimse tervise uuringutes arenevad ja nende kasutamise kohta tehtud uuringud osutavad, et digitaalne fenotüpiseerimine peaks mängima ulatuslikumat rolli igapäevases kliinilises praktikas. Rohkemad andmed, mis on kogutud patsiendi igapäevaelu jälgimisel, täpsustavad nii diagnoosi kui ka annavad palju parema võimaluse hinnata ravi tulemuslikkust. Niimoodi kogutud digiandmed aitavad sedastada vaimseid häireid, meeleolumuutuste ja ärevuse mustreid ning saavad olla abiks ka psühhootiliste olukordade tuvastamisel.
Võttes arvesse, et digitaalne fenotüpiseerimine on suunatud tõeliste ja tegelikult ulatuslike lünkade kõrvaldamisele vaimse tervise hindamisel ja ravimisel, on psühhiaatria samas ka väga heas positsioonis, et näidata ja kasutada seda juhtrolli suurandmetega seotud tegevustes. Paljud tõsised vaimuhaigused esinevad esimest korda noorpõlves, samas on noorem põlvkond väga entusiastlik nutitehnoloogiate kasutuselevõtja. See aga tähendab, et meil on väga head eeldused tervemaks tulevikuks, psühholoogilise stressi tuvastamiseks ja selle all kannatavate inimeste paremaks hoolekandeks. Need eeldused tuleb arukalt realiseerida.
Suhtlusrobotid, mis lähtuvad kasutaja antud sisenditest, on osutunud väga tõhusaks stressi, üksinduse ja ärevusega toimetulekuks ning võimaldavad parandada dementsuse, autismi, meeleolu- ja ärevushäirete varajast diagnoosimist.
Selles vallas saadud tulemused on tõepoolest paljulubavad.
Robot ei astu arsti asemele, vaid tema kõrvale
Inimlik puutumus on praktilise meditsiini põhiosa, ning mis puudutab psühhiaatriat, kliinilist psühholoogiat ja sotsiaaltöö valdkonda, inimestevahelisi seoseid, mõistmist ja empaatiat – mis on tänapäeva meditsiini põhialus –, siis ongi raske ette kujutada, et selles kõiges võiks masinatel ainuroll olla.
Psühhiaatria, kliiniline psühholoogia ja kõik teised vaimse tervise küsimustega tegelevad meditsiinivaldkonnad jäävad alati n-ö isiklikuks elukutseks. Intiimset arsti-patsiendi suhet ei saa neil väljadel suhtlusrobotite, nutitelefonide või telemeditsiini vahendite kaudu üles ehitada, kuigi need lahendused võivad leevendada olukordi, kui terapeuti oleks kohe vaja. Kogu maailmas on puudus arstidest ja siis võibki neil olla vaja õppida, kuidas kasutada tehnoloogiaid üha rohkem ja rohkem koos oskusega, kuidas pakkuda ekraani vahendusel nii tarkust kui ka empaatiat, kaitstes samas isiklikke andmeid.
Vähemalt praegu näib, et maailmas on valitud suund, kus tehisintellekt ja robotid ei astu mitte arstide asemele, vaid nende kõrvale.
