Meeleoluhäired, depressioon, bipolaarne häire

Depressioon või depressiivne häire on kõige levinum vaimse tervise häire, mida iseloomustab pikaajaline, vähemalt kahenädalane, püsivalt depressiivne või kurb (lastel ja noorukitel, sagedamini ärrituv) meeleolu või rõõmu- ja naudingutunde kadumine enamikus tegevustes, ning avaldades negatiivset mõju inimese igapäevaelu paljudele aspektidele, sealhulgas teovõimele, suhetele perekonna, lähedaste ja ümbritsevate inimestega.

Depressiooniga kaasnevad ka mitmed muud sümptomid ja raskused, nagu põhjendamatu või ülemäärane süütunne, pessimism, madal enesehinnang, ebakindlus, vähene keskendumisvõime, sagedased surma- või enesetapumõtted, unehäired (unetus või liigne unisus), söögiisu vähenemine või suurenemine koos kehakaalu languse või tõusuga, seksuaalfunktsiooni häired (libiido langus), samuti pideva väsimuse või jõupuuduse tunne.

Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul mõjutab depressioon umbes 300 miljonit inimest kogu maailmas, sealhulgas umbes 25 miljonit last ja noorukit, kusjuures see levimus on naiste seas kaks korda kõrgem kui meeste seas. Peaaegu kõik vanuserühmad on vastuvõtlikud depressioonile, eriti inimesed, kes on kogenud psühholoogilist segadust, näiteks lähedase kaotust, või kellel on sotsiaal-majanduslikud raskused, näiteks töökaotus või madal sissetulek.

Depressioon on üks peamisi puude ja enesetappude põhjuseid, eriti vanuserühmas 15–29. Vaid pooled depressiooni põdevatest inimestest paranevad edasistest depressiivsetest episoodidest, samas kui ülejäänud kogevad korduvaid ägenemisi ja mõned neist (umbes 15%) muutuvad krooniliseks ja raskesti ravitavaks. Lisaks sotsiaalmajanduslikele teguritele on depressiooni prognoosi määravateks teguriteks nii neurokeemilised muutused ajus kui ka teatud geneetilised variatsioonid.

Depressiooni ravi hõlmab nii psühholoogilisi (kognitiivne teraapia, kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia, interpersonaalne teraapia, pereteraapia) kui ka medikamentoosseid (antidepressandid) meetodeid. Viimased on eelistatud ravivalik, eriti mõõduka kuni raske depressiooni korral. Uuringud näitavad, et antidepressantide efektiivsus on palju suurem, kui ravi alustada haiguse varasemas staadiumis, mistõttu on depressiooni esimeste ilmingute korral parem pöörduda abi ja nõu spetsialisti poole.

Psühhiaatri vastuvõtt: kui on vaja konsulteerida psühhiaatriga või saada psühhiaatrilist abi depressiooni korral, siis vali spetsialist ja broneeri aeg. Konsultatsiooni käigus aitab meie psühhiaater vaimse tervise probleemist aru saada ja leida võimalusi sobivaks lahenduseks. Broneeri aeg siin

Bipolaarne häire on tõsine vaimne haigus, mida iseloomustavad vahelduvad depressiooni, hüpomaania või maania episoodid ja segaepisoodid, mille puhul esinevad nii depressiivsed kui ka (hüpo)maania sümptomid.

Depressiivsete episoodide korral kogeb inimene vähemalt kahe nädala jooksul depressiivset meeleolu, kurbust, pisaravoolu, huvi või naudingu kaotust igapäevaste tegevuste vastu, isu muutusi, unehäireid, süütunnet, madalat enesehinnangut, letargiat, keskendumisraskusi, mõtteid. surma või enesetapu kohta.

Hüpomaania või maania episoodide ajal kogeb inimene ülemäära kõrgendatud meeleolu või eufooriat, ebatavalist elevust ja energiat, suurenenud aktiivsust, erutust või ärrituvust, suurenenud enesehinnangut või suurejoonelisust, tuttavlikkust, kiiret kõnet, hajutatust, üleminekuid ühelt teemalt või projekt teisele, vähenenud unevajadus (erksus ja tugev tunne isegi pärast 3-4 und). Hüpomaaniat või maaniat iseloomustab ka impulsiivne või hoolimatu käitumine, sealhulgas riskantne äritegevus, hasartmängud, hoolimatu autojuhtimine või hoolimatu seksuaalkäitumine, mõistmata tagajärgi, nagu rahakaotus või vigastus. Hüpomaania ja maania erinevus seisneb sümptomite kestuses (maania peab kestma vähemalt nädal, samas kui hüpomaania peab kestma vähemalt neli päeva järjest) ja raskusastmes (maania kipub olema ilmsem, nõuab sageli haiglaravi ja võib millega kaasnevad psühhoosid, nagu hallutsinatsioonid või suursugususe luulud).

Bipolaarse häire põhjuseid ei mõisteta täielikult, kuid arvatakse, et haigus tekib geneetiliste, bioloogiliste ja keskkonnategurite koosmõjul, kusjuures peamist rolli mängib pärilikkus (80% bipolaarsest häirest on põhjustatud geneetilistest mõjudest). Bipolaarse häire kliiniline hindamine ja diagnoosimine hõlmab põhjalikku psühhiaatrilist läbivaatust, haiguslugu ja muude meeleolumuutuste põhjuste välistamist, nagu füüsiline haigus, alkohol või narkootikumide tarbimine. Bipolaarne häire on krooniline, kuid paljud bipolaarse häirega inimesed saavad elada täisväärtuslikku ja produktiivset elu õigeaegse ja adekvaatse ravi, häirest teadliku ja oma seisundi mõistmisega. Ravi hõlmab peamiselt ravimeid (meeleolu stabilisaatorid, sealhulgas liitium, krambivastased ained ja antipsühhootikumid) ja toetavat psühhoteraapiat, et aidata patsiendil sümptomitega toime tulla ja parandada elukvaliteeti.

Psühhiaatri vastuvõtt: kui on vaja konsulteerida psühhiaatriga või saada psühhiaatrilist abi bipolaarse häire korral, siis vali spetsialist ja broneeri aeg. Konsultatsiooni käigus aitab meie psühhiaater vaimse tervise probleemist aru saada ja leida võimalusi sobivaks lahenduseks. Broneeri aeg siin

Autor: psühhiaater, prof. Eduard Maron