Psühhiaatrilise abi kättesaamatus on olnud Eesti ajakirjanduse viimaste aastate läbivaid teemasid ja tänavu tunnistas ka perearstide selts, et tasuta polegi seda enam võimalik saada. Ometi suutsime vähem kui aastaga likvideerida järjekorrad Narva haiglas, linnas, kus olukord näis eriti lootusetu, kirjutab Üllar Lanno.
Kõige raskem on lugeda lugusid, mis räägivad sellest, kuidas kuudeks ravijärjekorda pandud noor inimene ei jõudnudki vastuvõttu ära oodata. Ühiskonnas süvenevad vaimse tervise probleemid, aga psühhiaatrid lahkuvad haiglate juurest erakliinikutesse, kus konsultatsioon maksab 120–150 eurot võrreldes tervisekassa poolt haiglatele makstava 68 euroga. Paljudes Euroopa riikides on esmatasandi arstid psühhiaatrilistele patsientidele abi andmises võimekamad, aga meie perearstide oskused pole selleks tegelikult piisavad.
Narva haigla vaevles juba aastaid psühhiaatrite puuduse käes. Leping tervisekassaga oli küll olemas, ent polnud arste, kes töö ära teeks. Haiglas kohapeal on üks psühhiaater, kes teeb kordusvastuvõtte ja tegeleb statsionaarse ravi haigetega. Ükski n-ö traditsiooniline lahendus enam ei toiminud, oli vaja teha midagi uut.
Vaimse tervise õde tuleb appi
Tavapäraselt saab patsient registratuurist arsti vastuvõtu aja ning kui see lõpuks kätte jõuab, istub inimene koridoris ja ootab, millal ta sisse kutsutakse. Seejärel hakkab esmakordselt tulnud inimese murede kaardistamine nullist pihta. Meie võtsime appi Eesti idufirma DocuMental, mis on suure osa tööprotsessist online-keskkonnas automatiseerinud. Kogu tööprotsess sai läbi arutatud psühhiaater Eduard Maroniga ning uuenduslik mudel psühhiaatrilises abis saigi käivitatud. Tänu sellele hakkasid järjekorrad kaduma ja esmasel vastuvõtul käinud patsientide hulk kasvama.
Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni viies peatükk katab kõik teadaolevad vaimse tervise probleemid. Sellesama klassifikatsiooni põhjal on Narva haigla partner välja töötanud standardküsimustiku, mis võimaldab koguda inimeste vaimse seisundi kohta andmeid. Patsientide jaoks on küsimustikule vastamiseks mobiilirakendus, millele on omakorda professionaalne vaste arsti arvutis.
Kui patsient küsimustiku täidab, annab see psühhiaatrile eelinformatsiooni tema olukorra kohta. Kuna paljud Narva elanikud on vanemaealised ja mitte kuigi digipädevad, tuleb suur osa neist siiski haiglasse ja meie vaimse tervise õde aitab täita küsimustiku ning viib läbi eelkonsultatsiooni. Sel moel saab arst kätte suunised diagnoosiks, tal on juba tööversioonid, mille abil on lihtsam inimese probleeme kaardistada.
Järgneb psühhiaatri videovastuvõtt meie partneri kliinikus. Narva haigla probleemiks ongi olnud psühhiaatrite puudumine kohapeal, videovastuvõtt lahendas selle mure. Psühhiaatrias pole enamasti füüsilist kontakti vajavat diagnostikat, sestap saab arst tööd teha ka distantsilt. Kui inimene pole suuteline osalema vastuvõtul oma koduarvutiga, on Narva haiglas olemas ka suure ekraaniga videovastuvõtu kabinet, kus meie õed on samuti abiks.
TÜ Kliinikumi järel teisele kohale
Arstide puuduse leevenemine Narvas läbi videovastuvõtu on üksnes osa probleemi lahendusest, tänu eelnevas küsimustikus olevale informatsioonile saab arst panna visiidi käigus diagnoosi ja teha raviotsuse 20–30 minutiga. Psühhiaatri tavapärane vastuvõtt kestab vähemalt tund aega.
Nüüd on arstil võimalik aidata ühe tunni jooksul senise ühe patsiendi asemel kahte ja nii juhtuski Narva haiglas väike ime, psühhiaatri esmaste vastuvõttude hulk kasvas 2024. aasta 566 inimese pealt mullu ligi kaks korda ehk 1019 inimeseni. Seejuures hakkasime uut mudelit kasutama alles mullu mais. Tänavu esimeses kvartalis toimus Narva haiglas 379 vastuvõttu, mis tähendab, et Narva Haigla on Eestis psühhiaatria esmaste vastuvõttude hulgalt Tartu Ülikooli Kliinikumi järel teisel kohal.
Videovastuvõtu käigus küsib arst juba spetsiifilisemaid küsimusi ja lõpptulemusena pakub algoritmiline süsteem välja diagnoosi versioonid. Programm annab arstile täpse rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni koodi ja tal jääb üle kas sellega nõustuda või liikuda koos patsiendiga oma versiooni suunas. Süsteem pakub välja ka valiku ravimeid, mis sobivad konkreetsele diagnoosile. Lõppkokkuvõttes teeb programm automaatselt ka kokkuvõtte arsti ja patsiendi sisestatud informatsioonist. Kõiges on lõplik otsustaja siiski psühhiaater ise.
Videovastuvõtt muutub paratamatuseks
Kindlasti leidub nii arstkonnas kui ka nende patsientide hulgas neid, kellele ei meeldi sellised tehnilised lahendused. Mõistagi suureneb sel moel mingil määral distants professionaalse abi ja abisaaja vahel. Paraku on arstide hulk järgmiseks kümnendiks kahanenud juba sel määral, et telesillaga arstide vastuvõtud muutuvad paratamatuseks.
Arst saab kulutada teise linna kohale ja tagasi sõitmiseks mineva aja hoopis mitmele inimesele distantsilt abi andmiseks. Sellega peab lihtsalt harjuma, meil pole arste kõigi 20 haigla peale piisavalt jagada. Ka kardioloog ei pea enam patsiendi keha füüsiliselt katsuma. Kui ultraheli ja muud vajalikud uuringud on kohapeal tehtud, saab ta tele-vastuvõtu käigus anda oma diagnoosi ja määrata ravi.
Narva elanikkond on valdavalt venekeelne ja siia sobivate arstide leidmine on täiendav probleem. Ülikoolist väljuvate arstide vene keele oskus on paratamatult üks filter, mis paneb paika, kes üldse tahab Narva tööle tulla. Sisekliinikusse plaanilisele ravile sattub kuus vaid paar eesti keele valdajat, teised suhtlevad ikka vene keeles. Videosilla abil saab vastava kompetentsi Eestist või miks mitte ka välismaalt “kokku korjata”. Lisaks on tervishoidu sisenemas voice-to-voice tõlge, mis tähendab, et arst kuuleb venekeelset patsienti reaalajas eesti keeles ja vastupidi, patsient eesti arsti vene keeles.
Eesti meditsiinisüsteem vaimse tervise kriisis endistviisi jätkata muidugi ei saa ja midagi tuleb ette võtta. Kindlasti on ka Narva haiglas kasutusele võetud lahendusel oma puudused, ent ravijärjekorra kadumine kaalub need kuhjaga üles.
